Siin on kirja pandud Thule ja Neyve saamise lugu

NordEstNõvakad olid juba pikka aega heietanud mõtet muinaskülast, kus oleks võimalik õppida esiemade-isade aegseid oskusi, teha midagi oma kätega ja saada uusi kogemusi.
Et sellise küla valmisehitamine käinuks üle jõu, lähenesime heale ideele teisest küljest – otsustasime alustada paadiehitusest. 

Nõval on sadam ning kunagi on siin ka paate tehtud ja nendega merel käidud. Nüüdseks on aga paadiehituseoskus unustusehõlma vajumas ja kalal käivad veel vaid üksikud kohalikud kalamehed. Soovisime elustada paadiehitusoskuse, jagades seda nii Nõva elanike kui ka külalistega.

Soovidega on nii, et nendega peab olema ettevaatlik (võivad täide minna) ja õigel ajahetkel satuvad mingil kummalisel kombel kokku just õiged inimesed. Nii saime kokku Anti Kreemiga, kelle visioon on taastada Eestis viikingikultuur ja sealhulgas viikingilaevade ehitamise traditsioonid. Anti on ise käinud Islandil viikinglaeva ehitamas ja seda tööd õppimas ning tema juhendamisel on valminud Eestis mitmeid viikingilaevu.

Paadiehituse alguseks saab lugeda 2009. aastat, mil Marko Valkeri eestvedamisel kirjutasime projekti Kodukant Läänemaa Leader-meetmesse. Järgmise aasta juulis saime positiivse vastuse ja töö võis alata!!!

Nõva viikingipaatide eeskujuks on enam kui 1000 aastat vana Norrast, Gokstad’ist leitud viikingipaat. Algsed joonised on pärit Oslo viikingilaevamuuseumist.

Oma eeskujust, Gokstadi laevast on Nõva paadid kahe planguringi jagu kõrgema pardaga, keskelt lamedama põhjaga, veidi laiemad ning mastiga ja purjega, et ikka rohkem kasutusvõimalusi leiaks.

Eeltööd
Ehitamiseks on vaja kohta ja selleks kohaks said endised Nõva metskonna kuurid. Kuna neid kuure polnud pikka aega sihtotstarbeliselt kasutatud, siis loomulikult oli sinna kogunenud kõike, mida mujal vaja ei läinud. Nii oligi esimene töö metskonna kuuride koristamine. „Oh seda rõõmu“, mis aastatega oli  kogunenud: vana mööblit, ehitussodi, vanapaberit ja muud sodi. Nädalapäevad usinat tööd ja olidki ruumid korras.

Selleks, et paadiehitusega pihta hakata, ei piisanud ainult koristamisest, vaid ruum tuli ka ette valmistada.
Kõige tähtsam oli välja mõelda, kuidas hakkavad asetsema kuuris paadid, sest ehituse käigus neid ümber tõsta ei saa ja samas peab igast küljest ligi pääsema. Ehitada tuli töölaud ja paika panna pukid, millele hakkasime paate ehitama.

Paadiehitusel tuleb kõige hoolikamalt valida emapuud. Leidsime oma paatide emapuuks sobiva suure tamme naabervallast Orult, Keedika külast. Vinge mürakas sai kohalikus saekaatris Ain Viidu juures sobivasse mõõtu lõigatud. Mürakas ei tahtnud saeraamivahele ära mahtuda!

 

 

 

 

Alles nüüd sai paadiehitusega alustatud ning esimene töö oli vineerist emapuu ja kaarte šabloonide valmistamine ehk loftimine.

 

 

 

Kiilurihtimispidu
Kui emapuu paigas, tuli see ka rihtida ja nii pidasimegi 20. augustil maha kiilurihtimise peo. Kuna asi oli uus ja põnev, meelitas uudishimu kohale vähemalt 150 inimest.

Kiilurihtimispeol tehti käsitööd, sai mängida viikingimänge, puukoorest paati vesta, sõlmi teha ja mastipuud koorida. Pakuti suppi, kalja ja koduõlut.

 

 

 

Ehitamine
Kui pidu oli peetud, töö jätkus. Järgmise sammuna kinnitati emapuule paadikerekujulised šabloonid, mis annavadki paadile tema kuju ja mille järgi hakati paika panema plangutust.  

 

Lauad tuli enne paigaldamist aurutuskastis ehk pasus „pehmeks keeta”, et need kaarduksid/painduksid nii nagu vaja. See tegevus nõudis väga head ja kiiret meeskonnatööd ning kõik oli vaja enne läbi mängida ja tööriistad paika panna – kuna peale pasust väljavõtmist on laua painutamiseks aega vaid mõnikümmend sekundit, enne kui see taas jäigaks hakkab muutuma ja võib murduda.
Pärast paadiplangule kuju andmist, hakatakse teda emapuu ehk kere külge sobitama. Kui laud märgitud, võetakse see uuesti paadi küljest ära, et õigesse mõõtu lõigata ning tehakse ka sisselõiked emapuuse. Alles siis kui laud on mõõtu lõigatud, pannakse see uuesti paika ja antakse viimane lihv. Nii et enne paika saamist liigutatakse ühte lauda päris usinasti edasi-tagasi.

 Kuna paadid olid piisavalt pikad, pidime ühe rea ehitama 2 lauast. Seega tuli iga rea puhul fikseerimisprotsess läbi teha neli korda ja et ehitasime kahte paati korraga, siis suisa kaheksa korda.

Iga plangurea puhul oli viimane töö on plangu fikseerimine vasknaeltega neetides. See töö nõuab päris head vilumust, sest nael peab saama parajalt pingutatud – ei tohi olla liiga lõtv ega ka liiga pingul.

Meie paatidel sai esimene plangurida paika 5. septembril, teine 11. septembril, kolmas 3. oktoobril ja neljas 9. oktoobril. Viimane viies plangurida jäi ootama kevadet.  

 

Ehitasime põhiliselt kahekesi Anti ja mina (Peeter) oma vabast ajast ja enamasti nädalavahetustel.

Siis tulid aga talvekülmad peale ja paadiehitus jäi soojemaid kevadilmu ootama.

Talv möödus paksu lumega. Paar korda käisime isegi katuselt lundrookimas, et paatidele ohtu poleks. Ainus töö, mida talvisel ajal teha sai, oli käilakujudele kavandite väljamõtlemine.  

 

Kuid äkki keset märtsikuud tundis meie vastu huvi riigitelevisioon. Neil on üle Eesti Leaderprojekte tutvustav  saatesari „Mina elan siin” ja selle tarbeks taheti ka meid filmida. No mis sai meil tasuta reklaami vastu olla.
1. aprillil oligi filmigrupp platsis. Lund oli nii palju, et enne kui filmimeestele paate saime näidata, kaevasime tükk aega uksi lahti. Meie tutvustus tuli päris hea.

Uuel aastal uue hooga
Uskumatu küll, aga vähem kui kuu aja pärast oli lumi läinud ja tööd võisid taas alata. Käes oli aprilli lõpp. Paadid olid talve kenasti üle elanud ja nüüd jätkasimegi viienda plangurea paigaldamisega. Paika sai see 8. mail 2011.

Olime seadnud endale eesmärgi, et paadid peavad valmis olema 4. juuniks, mil oli plaanis veeskamispidu. Mida lähemale see kuupäev jõudis, seda pikemaks läks tehtavate tööde nimekiri.
Üks kahest olulisemast asjast olid kindlasti käilakujud, mis annavad paatidele välimuse ja sära. Otsustasime, et kuna meie paadid on pisikesed ja „nunnud“, siis nende käilakujud ei saa olema klassikalised hirmutavad lohepead, vaid tagasihoidlikud eestlastele juba muinasajast tuttavad sümbolid.  
Teine oluline teema oli paatidele nime andmine, sest nimi annab paatidele jõu ja vägevuse. Õige nime leidmisel tahtsime kaasata ka kohalikke ja kuulutasime välja nimekonkursi.

Nii pakutud kui ise välja mõeldud nimevariantidest läksid käiku “Thule” ja “Neyve”. 

Thule tähendab kauget kättesaamata maad ja Neyve on Nõva nimekuju esmamainimisel 1402.

 

 

Muudest tegemistest pidime vähem kui kuuga valmis saama:
neli käilakuju
kaks tüüri ja tüürikanda
kaheksa aeru ja tulli, lisaks kummastki kaks tagavaraks
pardaliistud
floorid, kaared, pingiliistud
kümme pinki
mastikand
mast + raad – 2+2 tk
purjed ja taglastus
tallarauad
nimesildid
Lisaks tuli paadid enne veeskamist puhastada ja tõrvata.

Et kõigi töödega enne paatide vettelaskmist ühele poole jõuaks, kaasasime nii oma seltsi liikmeid, kui ka lähedasi, sõpru ja tuttavaid. Suure abiväega kaasnes veel üks töö – kõiki abilisi oli ju vaja ka juhendada ja sellega polnud me arvestanud.
 Üks uhkemaid töid oli loomulikult paatide tõrvamine ja see meeldis isegi lastele.

 

 

 

 

Kõige tähtsam töö oli aga paatidele „hinge sisse puhumine“, see käib sedasi, et enne mastikanna paikapanemist puuritakse kiilsoni kerge süvend, kuhu sisse pannakse mõni münt paljude heade soovidega.

 

 

 

 

Kõige kiiremaks töötegemiseks läks loomulikult viimasel päeval, enne paatide veeskamist. Tee nii kiiresti kui teed aga ikka tuleb üks päev puudu.

Töödega alustasime koos päikesetõusuga (pisut peale kella kuut). Oi seda rabelemist!  Kohale tulid ka filmimehed, kes tegelikult pidid filmima paatide veeskamise üritust.

 

Nii me seal ehitasime, andes samal ajal intervjuud.Kella 14ks olid paadid siiski veeskamiseks valmis.

Viikingipaatide merdelaskmisele oli Nõva sadamasse kaasaelama tulnud suur rahva hulk. Kõlas muusika, lauldi ja tantsiti rahvatantsu.

Et aga üks pilt räägib rohkem kui sada sõna, saab siit näha veeskamise pildigaleriid.